Siseministeeriumi plaan karmistada pidevatele dokumentide kaotajatele määratavaid karistusi ei täida ekspertide hinnangul eesmärki võidelda dokumendiäri vastu ja võib hoopis osutuda takistuseks teistesse riikidesse reisimisel.
Dokumentide kaotamise vastane eelnõu võib hakata reisimist piirama
19. aprill 2012, 21:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprilli keskel saatis siseministeerium kooskõlastusringile eelnõu, mis muudab isikut tõendavate dokumentide seadust nii, et viie aasta jooksul kolm korda dokumendist ilmajäänule väljastatakse järgmiseks viieaastaseks perioodiks vaid ajutisi, üheaastaseid dokumente.
Seadusesäte puudutab reisidokumente nagu passid, elamisload, isikutunnistused ja muu ning rakendub ühtviisi nii dokumendi kaotanuile, rikkunuile kui ka neile, kellelt see varastatakse. Sätte eesmärk on sundida inimesi oma dokumentide suhtes hoolsam olema.
Selleks on ka põhjust. Nimelt on aastatel 2001-2011 on Eestis ennetähtaegselt kehtetuks tunnistatud koguni 281 378 reisidokumenti ehk keskmiselt 77 dokumenti päevas. Seejuures isikuid, kelle dokument on kehtetuks tunnistatud kolm või enam korda, on kokku 13 504.
Kõik see annab ministeeriumile alust arvata, et dokumentide kaotamise varjus aetakse hoopis illegaalset dokumendiäri ja võimaldatakse identiteedivargusi. Tagatipuks külastas Eestit 2008. aastal USA ekspertkomisjon, kes pani kahe riigi viisavabaduse üheks eelduseks, et Eesti dokumentide kaotsimineku vastu midagi ette võtab. Kui riigikogu eelnõu heaks kiidab, rakendubki seadus 2014. aasta 1. juulil.
Auguline eelnõu
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) reisidokumentide hindamise keskuse peaspetsialist Vello Küla nentis, et võitlus dokumendiäri vastu on vajalik. Tema sõnul on Eestis olemas inimeste võrgustik, kes dokumente kokku ostab. Enamus neist saadakse varguste ja nn kotijooksude läbi ent leidub ka inimesi, kes ise raha saamiseks oma dokumente edasi müüvad. Dokumendid jõuavad nn võltsimisvabrikutesse Hiinas ja muudes riikides, kus paberid tehakse ümber tellijale sobivaks, kes need omakorda mõnes muus riigis käiku laseb.
Sellegipoolest ei ole Küla siseministeeriumi eelnõuga päri. «Mulle pole pähe tulnud, et see võiks võltsimist vähendada.» Esiteks kasutatakse varastatud dokumente niikuinii valdavalt ühe korra – näiteks kuriteo toimepanekuks või üle piiri pääsemiseks. Nii lähevad võltsijatele kaubaks ka üheaastased dokumendid.
Hoopis suurem probleem võib tekkida dokumendi omanikel, kellele hooletu käitumise või ebaõnne tagajärjel lühendatud kehtivusega dokument määratakse. Nimelt takistaks see reisimist, sest paljud maailma riigid nõuavad, et dokument peab kehtima vähemalt kuus kuud pärast sissesõiduviisa lõppemist. Väga lühikese kehtivusajaga dokumendi puhul tuleb omanikul niisiis ülitäpselt planeerida, et reisiloast mitte ilma jääda.
Eelnõu ühe koostaja, siseministeeriumi nõuniku Mariann Žukovitsi sõnul ei ole lühendatud dokument liigne piirang. «Tavalisel inimesel ei tohiks sellist olukorda tekkida. Tal peab siiski see teadmine olemas olema, mis siis saab, kui ta oma dokumenti ei hoia,» ütles Žukovits. Postimehe küsimuse peale, kas reisipiirangu tekkimine on seaduse mõttega kooskõlas, nentis ta, et see punkt vajab veel kaalumist.
Krooniliste dokumendikaotajate vastu võib eelnõust aga abi olla. PPA isikutuvastamise ja dokumendibüroo menetlusnõunik Tiit Roosik ütles, et enam kui 280 000-st kehtetuks tunnistatud dokumendist 70 protsenti kaotatakse, 20 protsenti hävivad ja vaid 10 protsenti varastatakse. Krooniliste kaotajate hulgas on palju lihtsalt hajameelseid, aga ka kodutuid. Koguni kolmandik dokumendi kaotanutest leiavad selle tegelikult hiljem üles, aga kehtetuks tunnistamisest tulenev kulu on juba sündinud.